Mott kerib üles

12. septembril olen jälle tagasi Inglismaal ja siis on 1 nädal aega, et ennast uuesti õppimise-keskendumise lainele viia ja õppetööga pihta hakata. Ma pole kunagi saatusesse uskuja olnud. Aga mingil imekombel oli just sellel suvel palju kiropraktika "juhtumeid" sõprade ja lähedaste seas, mida ma lahendada ei osanud. Ja mul on mingis mõttes hea meel, et VEEL osanud... sest see käib mulle nii hullult närvidele, nii et tagasi minnes on kõrv igas loengus nii kikkis ja sülitan õppejõudude suunas kriitikat, kui nad mingit hookuspookus jura ette näitavad. Ma ei viitsi enam kauem oodata, tahaks asju lahendama hakata.